avouer
Konjugation des Verbs "avouer"
Indikativ
Präsens
jeavoue
tuavoues
il·elle·onavoue
nousavouons
vousavouez
ils·ellesavouent
Perfekt
j'aiavoué
tu asavoué
il·elle·on aavoué
nous avonsavoué
vous avezavoué
ils·elles ontavoué
Imperfekt
jeavouais
tuavouais
il·elle·onavouait
nousavouions
vousavouiez
ils·ellesavouaient
Plusquamperfekt
j'avaisavoué
tu avaisavoué
il·elle·on avaitavoué
nous avionsavoué
vous aviezavoué
ils·elles avaientavoué
Präteritum
jeavouai
tuavouas
il·elle·onavoua
nousavouâmes
vousavouâtes
ils·ellesavouèrent
Plusquamperfekt
j'eusavoué
tu eusavoué
il·elle·on eutavoué
nous eûmesavoué
vous eûtesavoué
ils·elles eurentavoué
Futur I
jeavouerai
tuavoueras
il·elle·onavouera
nousavouerons
vousavouerez
ils·ellesavoueront
Futur II
j'auraiavoué
tu aurasavoué
il·elle·on auraavoué
nous auronsavoué
vous aurezavoué
ils·elles aurontavoué
Konjunktiv
Präsens
jeavoue
tuavoues
il·elle·onavoue
nousavouions
vousavouiez
ils·ellesavouent
Präteritum
que j'aieavoué
que tu aiesavoué
qu'il·elle·on aitavoué
que nous ayonsavoué
que vous ayezavoué
qu'ils·elles aientavoué
Imperfekt
jeavouasse
tuavouasses
il·elle·onavouât
nousavouassions
vousavouassiez
ils·ellesavouassent
Plusquamperfekt
que j'eusseavoué
que tu eussesavoué
qu'il·elle·on eûtavoué
que nous eussionsavoué
que vous eussiezavoué
qu'ils·elles eussentavoué
Konditional
Präsens
jeavouerais
tuavouerais
il·elle·onavouerait
nousavouerions
vousavoueriez
ils·ellesavoueraient
Präteritum 1. Form
j'auraisavoué
tu auraisavoué
il·elle·on auraitavoué
nous aurionsavoué
vous auriezavoué
ils·elles auraientavoué
Präteritum 2. Form
j'eusseavoué
tu eussesavoué
il·elle·on eûtavoué
nous eussionsavoué
vous eussiezavoué
ils·elles eussentavoué
Imperativ
Präsens
tuavoue
nousavouons
vousavouez
Präteritum
aieavoué
ayonsavoué
ayezavoué
Partizip
Präsens
présentavouant
Präteritum
présentavouée
passéavoué