accepter
Konjugation des Verbs "accepter"
Indikativ
Präsens
jeaccepte
tuacceptes
il·elle·onaccepte
nousacceptons
vousacceptez
ils·ellesacceptent
Perfekt
j'aiaccepté
tu asaccepté
il·elle·on aaccepté
nous avonsaccepté
vous avezaccepté
ils·elles ontaccepté
Imperfekt
jeacceptais
tuacceptais
il·elle·onacceptait
nousacceptions
vousacceptiez
ils·ellesacceptaient
Plusquamperfekt
j'avaisaccepté
tu avaisaccepté
il·elle·on avaitaccepté
nous avionsaccepté
vous aviezaccepté
ils·elles avaientaccepté
Präteritum
jeacceptai
tuacceptas
il·elle·onaccepta
nousacceptâmes
vousacceptâtes
ils·ellesacceptèrent
Plusquamperfekt
j'eusaccepté
tu eusaccepté
il·elle·on eutaccepté
nous eûmesaccepté
vous eûtesaccepté
ils·elles eurentaccepté
Futur I
jeaccepterai
tuaccepteras
il·elle·onacceptera
nousaccepterons
vousaccepterez
ils·ellesaccepteront
Futur II
j'auraiaccepté
tu aurasaccepté
il·elle·on auraaccepté
nous auronsaccepté
vous aurezaccepté
ils·elles aurontaccepté
Konjunktiv
Präsens
jeaccepte
tuacceptes
il·elle·onaccepte
nousacceptions
vousacceptiez
ils·ellesacceptent
Präteritum
que j'aieaccepté
que tu aiesaccepté
qu'il·elle·on aitaccepté
que nous ayonsaccepté
que vous ayezaccepté
qu'ils·elles aientaccepté
Imperfekt
jeacceptasse
tuacceptasses
il·elle·onacceptât
nousacceptassions
vousacceptassiez
ils·ellesacceptassent
Plusquamperfekt
que j'eusseaccepté
que tu eussesaccepté
qu'il·elle·on eûtaccepté
que nous eussionsaccepté
que vous eussiezaccepté
qu'ils·elles eussentaccepté
Konditional
Präsens
jeaccepterais
tuaccepterais
il·elle·onaccepterait
nousaccepterions
vousaccepteriez
ils·ellesaccepteraient
Präteritum 1. Form
j'auraisaccepté
tu auraisaccepté
il·elle·on auraitaccepté
nous aurionsaccepté
vous auriezaccepté
ils·elles auraientaccepté
Präteritum 2. Form
j'eusseaccepté
tu eussesaccepté
il·elle·on eûtaccepté
nous eussionsaccepté
vous eussiezaccepté
ils·elles eussentaccepté
Imperativ
Präsens
tuaccepte
nousacceptons
vousacceptez
Präteritum
aieaccepté
ayonsaccepté
ayezaccepté
Partizip
Präsens
présentacceptant
Präteritum
présentacceptée
passéaccepté